Eesti peab minema üle demokraatiale 2.0*

Eesti tulevase edu nimel on kätte jõudnud aeg meie demokraatia ajakohastada 2500 aasta võrra. Kõik tehnoloogilised eeldused selleks on olemas, vaja on vaid tahet.

Demokraatia algusaegadel ei olnud internetti ega kiiret transporti. Toona oli vältimatu, et rahvaesindajate valimised toimusid perioodiliselt, sest ühiskonna kui terviku sisend valitsemisse polnud reaalajas võimalik. Nüüdne tehnoloogia võimaldab nii ülikiiret infovahetust kui ka suurte andmehulkade töötlust, mis teeb võimalikuks silmapilkse tagasiside ühiskonna juhtimisse.

Samas arvestab ühiskonna juhtimise mudel endiselt sisendina kodanike poolt vaid valimistega teatud arvu aastate tagant. Tulemuseks on rahulolematu ühiskond, kus valitud ei ole kohustatud arvestama valijate arvamusega kuni järgmiste valimisteni.

Maailmas üha tugevamalt kanda kinnitav suundumus demokraatia 2.0 võimaldab kõigil kodanikel panustada ühiskonna juhtimisse ja otsuste tegemistesse igal ajahetkel. Kõik arutluse all olevad teemad on alati avatud kogu üldsusele ning iga ühiskonna liige võib igas küsimuses oma sisendit ja tagasisidet anda. Samuti endale igal ajahetkel esindajaid ja ametnikke valida ning neid vajaduse korral tagasi kutsuda.

Seaduse järgi omab iga Eesti kodanik hääleõigust. Olemas on elektroonilised isikutuvastamise võimalused ja e-hääletamise kanalid. Ühiskonna juhtimise kaasajastamiseks on vaja veel vaid iga kodaniku sisendi ja tagasiside andmise ning hääleõiguse kasutamise võimaldamist igal ajahetkel. Samuti tuleb luua võimalus, et mis tahes küsimuses saab inimene endale esindaja määrata või teda tagasi kutsuda. See kõik on tehniliselt meie e-riigi jaoks käkitegu.

Peamine vastuargument avatud demokraatiale 2.0 on see, et riigivalitsemine ei ole stabiilne, kui esindajaid saab igal ajahetkel tagasi kutsuda. Tegelikult ei ole riigivalitsemine stabiilne olukorras, kus otsuste tegemine ei ole kooskõlas üldsuse tahtega või moraalinormidega. Esindajad, kes kuulavad ära oma valijad ning arvestavad nendepoolse sisendiga tarkade ja õiglaste otsuste tegemisel, jäävad kindlasti aastateks valituks.

Samas esindajad, kes leiavad, et nende kohustused ühiskonna ees piirduvad vaid ühekordse reklaamiga bussipeatustes, vahetataks operatiivselt välja. Pärast suhteliselt lühiajalist “paikaloksumise” perioodi jääks sõelale tark, õiglane ja moraalne valitsus ning jätkaks sealt edasi stabiilselt.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT, Raidla Lejins & Norcousi, Saku Õlletehase, Tallinna Vee ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

*toimetatud "Äripäev" poolt, link

Järgmisest revolutsioonist

Inimkonna arengus vahelduvad kiired edasisööstud seisakute- ning tagasikäikudega. Revolutsioonilised uuendused, nagu aurujõul töötavad masinad või Internet, lõhuvad eelnenud perioodi ühiskonnakorralduse, misjärel üritavad end ise statsionaarseteks uuteks platoodeks kujundada. Sellised uued platood, oma aja möödudes, asendatakse omakorda uute revolutsiooniliste uuendustega nii, et tulevikku kandub eelnenud perioodi paremik ning selle puudused asenduvad uute lahendustega. Selline arengu käekiri on universaalne, kehtides nii inimühiskonnas kui ka looma- ja taimeriigis.

Ühtsesse võrku ühendatud arvutid ning HTTP-protokoll informatsiooni standardiseeritud kuvamiseks kaotasid otsese vajaduse trükitud ajalehtede, televisiooni ja raadio järele. Tänu Internetile muutus informatsioon universaalselt kättesaadavaks, ükskõik mis ajal, ükskõik millises kohas. Ning passiivne informatsiooni tarbimine asendus jäädavalt aktiivse osalusega olulise informatsiooni hankimise protsessis; passiivne vastuvõtt asendus isikliku initsiatiiviga.

Sarnaselt informatsiooni tarbimisele enne Internetiajastut on ka kaupade tootmine ja tarbimine olnud seniajani peamiselt passiivse iseloomuga. Keegi leiutab midagi, leiab investorid, et toode tootmisse viia, turundus tuleb ja lööb kaasa, et seda reklaamida ning lõpptarbijatele transportida ja -müüa. Lõpptarbija roll selles ahelas on olnud passiivne ja piirdunud vaid raha teenimisega, reklaami vastuvõtuga ning toote ostmisega.

Kuid miski ei jää muutumatuks ning selle traditsioonilise ning pika ahela leidurist tarbijani võib tõenäoliselt varsti ajalukku kirjutada. Uus lahendus, nimeks 3D-trükkimine, omab potentsiaali, et kehtestada end materiaalses maailmas sama jõuliselt kui kehtestas end Internet informatsioonimaailmas. Kui Internet tegi võimalikuks informatsiooni kättesaadavuse igal ajahetkel ning igas kohas, siis 3D-trükkimine võimaldab materiaalsete objektide kättesaadavust igal ajahetkel ja igas kohas.

Mis see siis on? Oma põhimõttelt  on 3D-trükkimine sarnane trükkimisele paberile. Erinevuseks on aga erinevate materjalide valik  ning võimalus trükkida ruumiliselt. Võimalikkudeks trükkimis-materjalideks on näiteks plastikud, metall, betoon, või lausa terved rakud, DNA-informatsiooni põhjal. 3D-trükkida saab kõikvõimalikke objekte nagu mänguasju, autosid, kosmosetehnikat, maju ning isegi funktsionaalseid kehaosasid. 3D-trükkimise tehnoloogia areneb ülikiiresti ning selle maksumus lõpptarbijale on üha taskukohasem. Lihtsa plastikut trükkiva seadme võib endale ehitada juba praegu paljalt 100 Euroga või osta 400-ga.

Sarnaselt Interneti rollile lõpptarbijat huvitava informatsiooni koondamisel võimaldab ka 3D-trükkimine aktiivset osalust lõppobjekti kujundamises. Soovite oma gothic bändile ämblikuvõrgu-disainiga kitarre? Soovite ise kujundada oma auto välimuse? Soovite trükkida järgmiseks nädalaks raketimootori, mille ehitamine traditsiooniliste töömeetoditega võtaks aega pool aastat ning väga palju raha? Või vajate omale uut sääreluud või kõrva, mis oleksid paremad kui väljavahetatavad? Need on reaalsed näited sellest, mis on võimalik 3D trükkimise abil juba praegu. Ajal, mil võib öelda, et see tehnoloogia on veel alles lapsekingades ning selle olemasolu ei ole veel enamuse ühiskonna teadvusessegi jõudnud.

Revolutsioon, milleni 3D trükkimise tehnoloogia paratamatult viib, saab põhjalikult ümber kujundama palju eluvaldkondi nagu turustamine ja transport, disain, meditsiin, tööstus, kosmosetehnoloogiad jne. Lisaks tahaks loota, et see võimaldab positiivselt ümber kujundada ka meie väärtushinnanguid. Kõikvõimalike materiaalsete objektide üleüldise kättesaadavuse olukorras ei saa enam rikkuseks pidada asjade olemasolu; fookusesse võiksid tulla loovus, inimestevahelised suhted ning ühiskonna kui terviku käekäik.

Великое выравнивание

В 1963 году, участвуя в проекте по поиску внеземной жизни, выдающийся астроном Николай Кардашев создал шкалу для определения степени развития цивилизаций [1]. эта шкала основана на распределении цивилизаций по трем степеням. Признаком первой из них является энергопотребление в рамках имеющихся ресурсов планеты, второй – звездной системы и третьей – целой галактики.

По мнению профессора теоретической физики Мичио Каку (Michio Kaku) [2] цивилизация первой степени – это реальность, которой мы сможем достигнуть в течение 100-200 лет, а в настоящее время мы являемся цивилизацией нулевой степени. M.Каку видит свидетельства нашего развития во многих аспектах. К примеру, создание Европейского сообщества как экономического образования может считаться очевидным знаком того, что формируется цивилизация первой степени, характеризуемая не экономической и политической разобщенностью, свойственной для сегодняшнего дня, а единством и гармонией планетарного масштаба. Или иными словами: создание Европейского сообщества и в дальнейшем еще более глобальных экономических и политических блоков является неизбежной частью движения нашей цивилизации по направлению к более высоким степеням развития. Как все живые существа постоянно развиваются в природе, то и весь этот процесс всеобщей глобализации представляется неизбежным.

В 1995 году профессор физики Валерий Холодный описал явление упорядоченной симметрии финансовых рынков [3]. Он показал как все происходящее в финансовом мире взаимосвязано между собой посредством денег и выражаемой в них стоимости; как каждый «взмах крыльев бабочки» на одном краю финансового мира проникает сквозь рынки и вызывает ураган  на другом. Описывая финансовый мир как единую систему, он применил к нему законы теоретической физики, указывающие на фундаментальные взаимосвязи нашего физического мира.

Также и профессор экономики Пекинского университета Майкл Петтис (Michael Pettis) говорит в свой книге[4] об экономике как об общей и закрытой системе, действующей в масштабах нашей планеты. Рассматриваются конкретные связи между различными компонентами политического и экономического мира: торговля, валютные курсы, международные потоки капитала, инвестиции, налоговая и финансовая политика, а также то, как изменения в политике одного государства могут вызвать последствия в других странах, при этом масштаб их измеряется в денежной форме. Эта книга в отличие от книги В. Холодного читается настолько легко, что зачастую высказывается мнение о необходимости ее включения в список обязательной к прочтению литературы для каждого политика, банкира, экономиста, студента и многих-многих других (Diane Coyle, Enlightened Economist).

М.Петтис приводит читателя к понимаю того, как государственное вмешательство в экономику посредством экспортных и импортных тарифов, валютных манипуляций, денежных репрессий (искусственное удержание заработной платы на низком уровне, придерживание инвестиций и пр.), манипуляций с процентными ставками воздействуют непосредственно на вклады и инвестиции внутри страны, а также как эти внутренние интервенции отражаются на глобальной экономике. М.Петтис поясняет, что если понимание таких фундаментальных процессов отсутствует, то последствия политических решений могут быть достаточно неожиданными. Как, к примеру, продолжающийся финансовый кризис, ставший неожиданностью для политиков и экономистов, который, к сожалению, не может быть решен пока его фундаментальные причины не будут раскрыты.

Непосредственно в вопросе Европейского сообщества и еврозоны  в качестве первопричины проблем установление принципа, метко подмеченного экономическим блогером Майклом Шедлоком (Michael Shedlock) [5], а именно структуры „one size fits Germany” (универсальный размер, подходящий для Германии). Иными словами, причина кризиса кроется в создании таких пан-европейских структур, которые подходят Германии, но являются чуждыми для отличающихся от последней в культурологическом и экономическом плане стран, таких как Греция, Испания, Франция. И.Петтис видит только три решения для проблем Европы: стимулирование Германией внутреннего потребления, способное привести к дефициту внешнеторгового баланса, сильная безработица (в т.ч. и в Германии) или развал зоны евро и последующая реструктуризация международной задолженности большинства стран европейской периферии. М.Петтис переворачивает с ног на голову привычные представления и разъясняет, что реализация наиболее мягкого решения европейского кризиса должно начаться именно в Германии, а не в странах, на которые в настоящее время нацелены все меры кризисного управления. Хочешь-не хочешь, а читая М.Петтиса, на память приходит анекдот, в котором потерявший кошелек ищет его не там, где потерял, а там, где светлее.  

Что бы не явилось решением финансового кризиса, его задачей должно стать развитие более надежных систем функционирования мировой экономики, способных поддержать и ускорить развитие нашей цивилизации в целом. М.Петтис поясняет, что таким решением не может считаться решение всех стран одновременно экспортировать в какую-то страну или же ослабить свою валюту в целях активизации экспорта. Если только целью не ставится экспорт на какую-то другую планету, то в случае закрытой системы, ограниченной одной планетой, такая деятельность не является математически возможной. Более надежные системы должны скорее ставить целью принятие политических и экономических решений с учетом глобального контекста, фундаментальной взаимозависимости и симметрии финансовых рынков. Книга М.Петтиса важна именно для осознания отражения местных решений на глобальной экономике, а также воздействия глобального контекста на локальную экономику.

В заключение стоит, пожалуй, присоединиться к призыву Дианы Койл и пожелать, чтобы все люди, каким-либо образом причастные к принятию решений, оказывающих влияние на экономику и общество, осознали, что их решения, даже нацеленные на небольшую страну, неизбежно имеют глобальный характер воздействия. Поэтому полное понимание механизмов влияния этих решений на всех нас в будущем абсолютно критично.
-------------------------

[1] http://en.wikipedia.org/wiki/Kardashev_scale

[2] http://www.youtube.com/watch?v=6GooNhOIMY0

[3] Beliefs: Preferences Gauge Symmetry Group and Replication of Contingent Claims in a General Market Environment, Valery A. Kholodnyi, 1995, IES Press

[4] The Great Rebalancing: Trade, Conflict, and the Perilous Road Ahead for the World Economy, Michael Pettis, 2013, Princeton University Press

[5] http://globaleconomicanalysis.blogspot.com/2011/03/ecbs-one-size-fits-germany-policy.html

Suur Tasakaalustumine

1963. aastal, osaledes projektis Maa-välise elu otsinguil, lõi astrofüüsik Nikolai Kardašov skaala tsivilisatsioonide arenguastmete määramiseks [1]. See skaala seisneb kolmeses jaotuses – tüüp 1, tüüp 2 ja tüüp 3. Esimest tüüpi tsivilisatsiooni tunnuseks on energiakasutus omaenda koduplaneedi ressursside raames, teise puhul oleks mastaabiks kodutähesüsteem ning kolmanda korral kodugalaktika.

Teoreetilise füüsika professori Michio Kaku arvates [2] on küps esimest tüüpi tsivilisatsioon see reaalsus, milleni peaksime jõudma lähima 100–200 aasta jooksul, praegu me oma null-tüüpi tsivilisatsiooniga Kardašovi skaalani ei küüni. Michio Kaku näeb märke arengust selle poole kõikjal meie ümber. Näiteks peab ta Euroopa Ühenduse (EÜ) kui majandusbloki tekkimist selgeks tõendiks, et kujunemas on esimest tüüpi tsivilisatsioon, mida iseloomustaks praeguse aja poliitilise ja majandusliku killustatuse asemel ühtsus ja harmoonia planetaarses mastaabis. Ehk pisut teiste sõnadega: EÜ-taoliste ning seejärel veelgi globaalsemate majandus- ja poliitiliste blokkide väljakujunemine on vältimatu osa kogu meie tsivilisatsiooni arengust kõrgemate arenguastmete poole. Kuna pidev areng on kõikide elusolendite põhiloomus, paistab selline globaliseerumisprotsess olevat möödapääsmatu.

1995. aastal kirjeldas füüsikaprofessor Valery A. Kholodnyi korrapärast sümmeetriat finantsturgudel [3]. Ta näitas, kuidas kõik finantsmaailmas toimuv on omavahel seotud raha ja selles mõõdetava väärtuse kaudu; kuidas iga „liblika tiivalöök” finantsmaailma ühes servas kandub edasi läbi finantsturgude ning võib põhjustada keeristormi teises servas. Näidates finantsmaailma kui ühtset süsteemi, laiendas ta sellele analoogseid teooriaid teoreetilisest füüsikast, mis kirjeldavad kogu meie füüsilise maailma fundamentaalselt seotud olemust.

Ka Pekingi ülikooli majandusprofessor Michael Pettis vaatleb oma 2013. a raamatus [4] majandust kui ühtset, suletud süsteemi kogu meie planeedi mastaabis. Temaatikaks on konkreetsed seosed poliitilise ja finantsmaailma eri komponentide vahel: kaubandus, valuutakursid, rahvusvahelised kapitalivoolud, investeeringud, maksu- ja rahanduspoliitika ning see, kuidas poliitika muutus maailma ühes riigis kandub edasi ja toob kaasa rahaliselt mõõdetavad tulemused teistes riikides. Tema raamat on erinevalt Kholodnyi omast kergesti loetav ning on avaldatud arvamust, et see peaks olema kohustuslik kirjandus igale poliitikule, keskpankurile, ökonomistile, majandustudengile ja ka kõikidele teistele (Diane Coyle, Enlightened Economist).

Pettis viib lugeja arusaamisele, kuidas riiklik sekkumine majandusse ekspordi- ja imporditariifide, valuutamanipulatsiooni, rahalise repressiooni (palkade kunstlikult madalal hoidmine, investeeringute takistamine jms) ning intressimäärade manipulatsiooni kaudu mõjutab otseselt hoiuseid ja investeeringuid riigisiseselt ning kuidas sellised riigisisesed sekkumised kanduvad üle globaalsesse majandusse. Pettis selgitab, et kui niisuguseid protsesse fundamentaalselt ei mõisteta, on poliitilistel otsustel tihtilugu täiesti ootamatud järelmõjud. Nagu näiteks jätkuv ülemaailmne finantskriis, mis tuli ootamatult nii majandusteadlastele kui ka poliitikutele ning mis ei ole kahjuks lahendatav seni, kuni selle fundamentaalsed põhjused jäävad mõistmatuks.

Konkreetselt EÜ ja eurotsooni olukorras näeb Pettis probleemi juurt, majandusblogija Michael Shedlocki tabavat väljendit kasutades [5], struktuuri „one size fits Germany” (universaalne suurus, mis on paras Saksamaale) algses kehtestamises. Ehk kriisi juur seisneb selliste üleeuroopaliste finantsstruktuuride loomises, mis sobivad küll Saksamaale, kuid ei sobi temast kultuuriliselt ja majanduslikult erinevatele riikidele, nagu Kreeka, Hispaania või Prantsusmaa. Pettis näeb Euroopa probleemile vaid kolme võimalikku lahendust: Saksamaa-poolset, väliskaubanduse puudujäägini viivat sisetarbimise stimuleerimist, palju aastaid kestvat väga suurt tööpuudust, Saksamaa kaasa arvatud, või euro lagunemist ning enamiku Euroopa äärealade riikide välisvõlgade ümberstruktureerimist. Pettis keerab tavapärased arusaamad pea peale ja selgitab, kuidas kõige rahumeelsem lahendus Euroopa finantskriisile peaks alguse saama Saksamaast, mitte aga Euroopa ääreala riikidest, kuhu kogu kriisijuhtimine on praegu koondunud. Tahtmatult tekib Pettist lugedes paralleel anekdoodiga, milles pimedas rahakoti kaotanu ei otsi seda sealt, kuhu see kadus, vaid sealt, kust seda on valgem otsida.

Mis iganes ka ei ole finantskriisi lahendus, selle eesmärk peaks olema maailmamajanduse areng töökindlamate süsteemide poole, mis toetaksid ja kiirendaksid kogu meie tsivilisatsiooni arengut tervikuna. Pettis selgitab, et kindlasti ei saa lahendus olla see, et kõik riigid üheaegselt üritavad kellelegi teisele eksportida või kellelegi teisele eksportimise nimel oma valuutat nõrgestada. Kui ei kavatseta just mõnele teisele planeedile eksportida, siis ühe planeediga piiratud suletud süsteemi valguses ei ole selline tegevus matemaatiliselt võimalik. Töökindlamad süsteemid seisnevad pigem selles, et iga poliitiline või majanduslik otsus tehtaks globaalset konteksti ning finantsturgude fundamentaalset seotust ja sümmeetriat arvestades. Pettise raamat on oluline mõistmaks, kuidas kohalikud otsused kanduvad edasi globaalsesse konteksti või kuidas globaalne kontekst mõjutab kohalikku majandust.

Lõpetuseks on võimalik vaid ühineda Diane Coyle’i üleskutsega ning soovida, et kõik inimesed, kes on kuidagi seotud meie majandust või ühiskonda puudutavate otsuste tegemisega, annaksid endile aru, et otsused, mida nad meie väikese riigi kontekstis vastu võtavad, on vältimatult globaalse iseloomuga, ja teiseks teeksid endile põhjalikult selgeks need mehhanismid, kuidas eri otsuste tagajärjed meid kõiki tulevikus mõjutavad.
-------------------------
[1] http://en.wikipedia.org/wiki/Kardashev_scale

[2] http://www.youtube.com/watch?v=6GooNhOIMY0

[3] Beliefs: Preferences Gauge Symmetry Group and Replication of Contingent Claims in a General Market Environment, Valery A. Kholodnyi, 1995, IES Press

[4] The Great Rebalancing: Trade, Conflict, and the Perilous Road Ahead for the World Economy, Michael Pettis, 2013, Princeton University Press

[5] http://www.globaleconomicanalysis.blogspot.com/2011/03/ecbs-one-size-fits-germany-policy.html

Мысли о BitCoin и единицах измерения

Многие века люди мечтали о том, чтобы научиться летать. Все мы знаем историю Икара с ее печальным концом. Изобретатели разных стран мира постоянно пытались придумать крылья наподобие птичьих, которые подняли бы человека в небеса. Однако все они заканчивались неудачно, в худших случаях погибал и сам экспериментатор.

Основываясь на этом, газета The New York Times писала в 1903 году о том, что человечеству понадобятся еще сотни лет для того, чтобы научиться летать. Однако уже через 8 дней после этого братья Райт из Северной Каролины сообщили, что им удалось запустить в воздух аппарат с крыльями и мотором. Этот факт считается моментом рождения аэронавтики.

Еще одно изобретение человечества, которое люди постоянно пытаются направить в нужное русло, – это деньги. Когда бартерный обмен себя исчерпал, то понадобилось универсальное средство платежа, которым и стали денежные единицы. Большая часть известных нам культур использовали в качестве денег золото или серебро. Затем появились монеты, которые в определенном объеме содержали те или иные металлы. В то же время можно сказать, что сейчас все эти средства платежа устарели, поскольку им на смену пришли пластиковые карточки.

Если теперь немного отвлечься от темы, то можно сказать, что люди думают примерно так: метр всегда был и будем метром, его величина не изменится с течением времени. Они предполагают, что единицы измерения являются универсальными – ведь на то они и единицы измерения. Если бы они не выполняли этой функции, то были бы бесполезны.

В то же время в нашем обществе существует большое количество единиц измерения, в случае с которыми – как это ни странно – колебания считаются нормой. Они постоянно находятся рядом с нами и совсем не относятся к области реальности.

Подобной единицей является стоимость, выраженная в деньгах. Нам кажется естественным, что деньги, которые мы используем каждый день, через 10 лет будут иметь только 58% от сегодняшней покупательской способности при инфляции в 4%. При этом мы совершенно не согласились бы с тем, чтобы подобным же образом менялась величина метра.

Наверное, можно утверждать, что общая стоимость нашей планеты с течением времени не изменится. Число живущих на ней людей может увеличиваться или уменьшаться, однако ресурсы, которыми мы при этом обладаем, не меняются. При этом с течением времени постоянно увеличивается число единиц, эту стоимость измеряющих. Результат выражается в инфляции, т.е. в том, что ценность денег снижается. Для сравнения представьте себе метр, который все время уменьшается, и по этой причине расстояние увеличивается.

BitCoin – это первая известная на данный момент попытка создания на базе современных технологий денег, которые соответствовали бы всем требованиям. Эти деньги не будут зависеть от центральных банков и деятельности правительств. Время покажет, насколько действенным окажется это изобретение. Ясно одно: подобная универсальная единица измерения ценности действительно нужна.

Piiramatu kasv piiratud maailmas?

Soovin jagada oma avastust, mis ma tegin siin olles. Üritades teid kui liiki klassifitseerida avastasin, et te ei ole tegelikult imetajad. Iga imetaja siin planeedil leiab harmoonia ümbritseva keskkonnaga instinktiivselt, kuid teie, inimesed, mitte. Teie asute mingisse piirkonda ning paljunete ja paljunete kuni kõik loodusressursid on tarbitud ning ainus võimalus ellu jääda on asuda ümber teise kohta. Siin planeedil on hoopis üks teine organism, mis niimoodi käitub. Teate, mis see on? Viirus. Inimesed on viirus, selle planeedi haigus.-Agent Smith, The Matrix

Roosilisus

“On-line Bakterioloogia Õpikust” saame teada, et suletud süsteemis, nagu on seda näiteks katseklaas, ning meelepärases keskkonnas paljunevad bakterid meelsasti. Peale seda, kui nad on esialgse perioodi jooksul end keskkonnaga “tutvustanud” ning oma funktsioniseerimist sellele optimiseerinud, hakkavad rakud regulaarselt poolituma. Järgneb kasvuprotsess, mille käigus bakterite koloonia suurus hakkab kahekordistuma iga kindla ajaperioodi järel, kasvades eksponentsiaalselt:

Eksponentsiaalse kasvu korral toimub kasv kiirenevalt ning väljendub ülespoole kõverduva üha kiiremalt kasvava graafikuna.

Vaadates seda pilti tulevad meelde muinasjutud ning sõnad “… ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad praegugi õnnelikult edasi”. Väga meeldiv, kui see kõik tõepoolest nii ongi! Sest meie praegusaja maailm suuresti sellisel kujul funktsioneeribki. Ikka arenetakse üha suurema majanduskasvu, tarbimise, loodusvarade kasutamise ning kõikvõimalike muude kasvamiste läbi. Isegi raha meie taskutes üha kasvab kuna seda kulub üha rohkem ja rohkem selle ostuvõimet pidevalt kahandava inflatsiooni tingimuses.

Kui nüüd kõik tõepoolest nii roosiline on, miks siis tundub, et miski siiski pole päris õige selle pildi juures? Miks on vaja tervetel riikidel vähendada kulutusi ning tarbimist ning miks nende vähendamiste vastu streigitakse? Miks on olemas, pideva majanduskasvu tingimustes, võlad, mida ei ole võimalik ära maksta? Miks kallinevad aasta-aastalt toiduained, kütus ning muud kaubad?

Võib-olla on siinkohal õige hetk bakterioloogiaõpiku poole tagasi pöörduda ning inim-maailmale läbi bioloogiateaduse prillide vaadata? Võtame ette peatüki “Bakterikolooniate paljunemine” kolmanda lehekülje.

Vähem roosilisust

Mis me oma raamatust nüüd loeme, on pisut vähem rõõmustav. Tuleb välja, et suletud süsteemis, milles ressursid lõppude-lõpuks ammenduvad, ei ole võimalik lõpmatu kasv. Ning, tegelikult, kas pole see mitte iseenesest mõistetav? Katseklaas on siiski vaid katseklaas, mitte aga lõpmatult paisuv õhupall! Vakantne kinnisvara antud katseklaasis saab ju lõpuks otsa!

Ning olles sellisest piirangust nüüd teadlikud, muutub meie “… ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad praegugi õnnelikult edasi” pilt märksa teistsuguseks:

Ajas kiirenev kasv, statsionaarne periood ehk paigalseis ning ajas kiirenev langus.

Tuleb välja, et peale algset kasvuperioodi jõuab kätte statsionaarne periood ehk paigalseis mille vältel kiirenevalt kasvava protsessi piirid ilmnevad. Mis sellele järgneb, on surmaperiood. See on algse kasvuperioodi täielik vastand, kuna ka see on ajas üha kiirenev. Lugu on nii, et kui “normaalse” definitsiooniks on kujunenud pidevalt kiirenev kasv ning kui kasvuprotsesse ei ole võimalik kuidagi peatada ehk “ümber õppida”, siis hakkab bakterite koloonia järsult vähenema, välja surema, kui edasine kasv ei ole enam võimalik. Seejuures on ka väljasuremise faas ajas üha kiirenev täpselt nii, nagu olid lood kasvuperioodiga.

Mõtteid

Oluline järeldus kõigest eelnevast on tegelikult väga lihtne – kui olemasolevad ressursid on piiratud, ära ela sõltuvalt kiirenevalt kasvavatest protsessidest, kuna see ei ole jätkusuutlik! Et ajas üha kiirenev kasv saaks lõpmatult jätkuda, on vaja kindlustada ressursside piiramatus. Seni kuni piiramatud ressursid pole kindlustatud, tulebki elada jätkusuutlikult.

Mõtteid BitCoin’ist ning mõõtühikutest

Inimesed on soovinud lennata palju sajandeid ning ajaloost on säilinud hulgaliselt ideid kõikvõimalike potentsiaalsete lennumasinate ehitamise kohta. Tõenäoliselt üks vanemaid teadaolevaid selleteemalisi lugusid räägib Icaruse tiibadest ning sellest, kuidas nende konstruktsiooni nõrkus talle hukatuseks sai. Sarnaselt on läbi kogu teadaoleva ajaloo üritatud omale lindude kombel tiibu ehitada, lisada neid jalgratastele ja laevadele, mõelda välja kõikvõimalikke pöörlevate kruvide taolisi konstruktsioone, matkida lendoravaid jms. Kõigi selliste ürituste ühiseks nimetajaks läbi sajandite jäi aga ebaõnnestumine. Halvemal juhul leidsid oma leiutistes huku ka leiutajad ise.

Sellisele pikaajalisele pessimistlikule kogemusele tuginedes kirjutas The New York Times 1903. aastal, et arvatavasti kulub inimkonnal veel miljoneid aastaid, et tõeliselt lindude kombel  lendama õppida. Ning vaid kaheksa päeva hiljem teatasid vennadWright’id USA Põhja-Carolina osariigist, et neil õnnestus esimene kontrollitud lend fikseeritud tiibadega ning mootoriga lennumasinaabil. Seda hetke loetakse nüüd moodsa aeronautika alguseks ning sellest on kasu tulnud kogu inimkonnale.

Üks teine moodsa ühiskonna leiutis, mida läbi sajandite küll ühel või teisel viisil on üritatud „õigesti tööle saada“, on raha. Algsest barterkaubandusest ning selle puudustest kingade vahetamisel võileibade vastu tulenes vajadus millegi universaalsema järele, mis täidaks oma rolli ka olukorras, milles tehingu vastaspool huvitus võileibade asemel võib-olla hoopis tõlgi teenustest. Läbi erinevate funktsioonide, mis rahale omistati (kaasas kantavus, vahetatavus, universaalsus, hinnalisus, väärtuse säilimine jne.), kujunes rahaks erinevates ühiskondades enamasti kuld või hõbe. Või siis mündid, milles kindel hulk seda või teist või kolmandat metalli. Samas võib öelda, et moodsa ning paljuski virtuaalse maailma jaoks on kuld ja hõbe igandid, kuna neid on palju tülikam kaasas kanda kui plastikust kaarte või siis interneti teel nende eest midagi osta või müüa.

Kui nüüd pisut jälle kõrvale põigata, siis üldiselt inimesed eeldavad, et meeter oli meetripikkune eile, üleeile, kümne aasta eest, sajandi alguses ning ka mitu sajandit tagasi. Samuti inimesed eeldavad, et meeter saab olema meetri pikkune ka homme, ülehomme, kolme aasta pärast või kasvõi tuhande aasta pärast. Mõõtühikud ei oleks mõõtühikud, kui nende abil ei oleks võimalik midagi mõõta, erinevate mõõtmiste tulemusi omavahel võrrelda, seoseid leida, teadust teha, leiutada või ehitada. Meeter oleks mõttetu, kui selle mõõde oleks maja ühte seina ehitades üks ning hoopis midagi muud maja teist seina või katust ehitades. Sarnaselt oleks aja ühiku mõte olematu, kui selle abil aega mõõtes oleks laps vanem oma vanemast, erinevate kellade kiirused ei ühilduks või kestaks nädal kauem kui kuu.

Ja kuigi lugejad peavad arvatavasti loomulikuks, et eelpool toodud näited kuuluvad sürrealismi valdkonda, siis läbib kogu meie moodsat ühiskonda ning selle toimimist üks hulk mõõtühikuid, mille puhul ei peeta varieeruvust mitte absurdiks vaid hoopistükkis normiks.  Nagu 1966 „King of Hearts,“ hägustab selline olukord piiri absurdi ning normi vahel, kuid erinevalt sellest ei ole tegemist mitte kellegi fantaasiamaailmaga vaid meie kõikide igapäevareaalsusega.

Kõnealune hulk mõõtühikuid on väärtus, väljendatuna rahas. Kuigi meile ei oleks aktsepteeritav meeter mõõtühikuna, kui selle abil Tallinna ja Tartu vahekaugust mõõtes võiks see tulevikus olla midagi erinevat kui praegune 165 390 meetrit, on sellest hoolimata meie jaoks aktsepteeritav ning praeguseks lausa loomulik, et raha, mida me igapäevaselt kasutame, omab kümne aasta pärast vaid 58% tänasest ostuvõimest 4% aastase inflatsiooni korral. Kuidas oleks lood meetriga, millega mõõtes kümne aasta pärast oleks Tallinna ja Tartu vahekaugus 234 854 meetrit? Või oleks tänane 1 000 ruutmeetrine krunt tulevikus 1 420 ruutmeetrit, koormatud 42% kõrgema maamaksuga?

Võib vist väita, et meie planeedi koguväärtus püsib paljuski muutumatuna. Sellel elavate inimeste arv võib küll ajas kasvada või kahaneda, kuid kogu ressursid, mida meie planeet meile võimaldab, suuresti ei muutu. Sellest hoolimata kasvab ajas pidevalt nende mõõtühikute (raha) koguhulk, millega seda väärtust ning selle liikumist erinevate inimeste vahelistes tehingutes mõõdetakse. Tulemus väljendubki inflatsioonis ehk selles, et raha väärtus üha väheneb. Nagu oleks tegemist meetriga, mis üha lüheneb ja lüheneb, tuues endaga kaasa üha pikeneva ja pikeneva vahemaa Tallinna ja Tartu vahel.

BitCoin on esimene teadaolev katse luua moodsa tehnoloogia baasil raha, mis vastaks kõigile nii klassikalistele kui ka kaasaaegsetele nõuetele rahale. Samas on see tõenäoliselt ka üks esimesi katseid luua raha, mis oleks sõltumatu keskpankade ning valitsuste tegevusest väärtuse mõõtühiku pideva lühendamise suunal hetkepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kas on aga tegemist lendorava kostüümis leiutajaga või vendade Wright’ide Flyer I-ga, seda näitab aeg. Selge on tõsiasi, et vajadus ajas muutumatu väärtusühiku järele on vähemalt sama suur kui on see ajas muutumatu pikkusühiku järele.

Bitcoin – Avatud Raha?

Avatud kontseptsioon

Sageli arvatakse, et Linux’i, OpenOffice’i jms. avatud tarkvara pooldajad eelistavad saada midagi tasuta või siis on vaesed ning alaväärtuslikud nendega võrreldes, kellel on piisavalt raha Windows’i täisversioon või MacBook’i soetamiseks. Kindlasti ei ole siin midagi vastu vaielda, kuna tõenäoliselt tihtilugu see täpselt nii ongi. Samas on selline arusaam äärmiselt piiratud, kuna avatud tarkvara kasutamise märksa olulisem kasutegur on siiski mujal.

Põhjuseid sügavuti vaadates ilmneb, et täpselt nagu sõjanduses nii ka tarkvara valdkonnas, alati on palju raskem rünnakuid tõrjuda kui rünnakuteks mitte põhjust anda. Näiteks Microsoft‘il on vaid väga piiratud arv töötajaid, kes Windows operatsioonisüsteemi turvalisust tagavad, olles samal ajal avatud rünnakutele kogu maailma häkkerite poolt. Nagu kogemus näitab, tihtilugu (et mitte öelda enamasti) on „peal“ häkkerid, kuna kollektiivselt võetuna on neil palju kordi rohkem ressursse kasutada kui Microsoft‘i töötajatel.

Erinevalt Windows operatsioonisüsteemist on Linux avatud kogu maailmale, kaasa arvatud kogu maailma häkkeritele. Tõenäosus, et Linux‘i arendamisel keegi sellest tohutust inimressursist ei märka mingit turvaauku on palju kordi väiksem Microsoft‘i ressursipiiranguga võrreldes. Tõenäosus, et kui keegi sellest tohutust inimressursist märkab potentsiaalset turvaauku ning ei reageeri, et seda likvideerida, seades samas pahatahtlikult ohtu iseenda ning oma sõprade arvutid, on äärmiselt väike.

Ning sellega on meil sissejuhatus tehtud Bitcoin‘ile – “avatud raha” ideele, mille eesmärgiks on raha kaitsemine kõikvõimalike ohutegurite vastu nagu inflatsioon, võltsimine või  kaasaaitamine majanduse mullistumisele. Bitcoinon digitaalne, virtuaalne raha, mis ei eksisteeri ei paberina, kullakangidena ega ka müntidena,  vaid selle kasutajate võrgustiku sisese informatsioonina. Seejuures erinevalt tavalisest rahast ei taga selle ostujõudu mitte ükski keskne organ nagu keskpank või materiaalne vahend nagu kullakate. Bitcoin‘i väärtus on tagatud selle kasutajaskonna huviga selle väärtuse suhtes. S.t., et kui iga Bitcoin‘i omaniku huvides on selle väärtuse konstantsus, siis justnimelt see on see omadus, mida selle kasutajate võrgustiku topoloogia ning turvaelemendid on ette nähtud tagama.

Erinevalt tavalisest rahast ei ole võimalik Bitcoin‘i ühegi üksikorgani soovil juurde trükkida ning ringlusesse lasta, sellega lihtkodanike elu raskendavat inflatsiooni tekitades. Jah, Bitcoin‘ide hulk on määratud ajas suurenema vastavalt selle kasutajate hulga suurenemisele, kuid see suurenemine on ette kindlaks määratud matemaatilise funktsioonina ning on vaid antud funktsiooni kontrolli all. Mitte ükski poliitik või pankur ei saaks omal soovil seda funktsiooni muuta. Isegi mitte järgmiste valimiste tulemuslikkusele kaasaaitamise eesmärgil.

Kas Bitcoin jääbki vaid unelmate lahenduseks finantsprobleemidele või saame me varsti kõik seda reaalselt kasutama, seda näitab aeg. Kui on puudused tavalise raha kontseptsioonis, siis ei ole probleemideta ka Bitcoin. Näiteks motiveerivad mõlemad tegema otsuseid vaid rahanduslikust kasumist lähtuvalt ning nende rahade olemus ei panusta kuidagi keskkonnasõbralikumate või energeetilisemalt efektiivsemate lahenduste saavutamise eesmärgil; mõlemad on lahutatud tegelikest meie planeedile ning selle elanikele olulistest väärtustest.

Aga selgelt on Bitcoin kiitust vääriv idee tänapäevaste majandusprobleemide lahendamise suunal. Sarnaselt vabavarale seisab Bitcoin‘i turvalisuse tagamine selle kasutajate kogukonna õlul, kes on nii igaüks eraldi võetuna kui ka kõik koos kollektiivselt huvitatud selle väärtuse säilimisest ning probleemivabast funktsioneerimisest.Bitcoin‘i puhul ei eksisteeri selle üksikuid privilegeeritud haldajaid, kelle õigused ning vajadused kuidagi ülejäänutest “võrdsemad” võiksid olla. Absoluutselt kõik selle kasutajad on võrdsed.

MIT The Billion Prices Project

Inflatsiooni mõõtmine on teoreetiliselt väga lihtne – vaata järgi kui palju miski asi maksab ning kirjuta see üles. Ja korda seda protseduuri järgmisel kuul, siis ülejärgmisel jne. Kõlab lihtsalt? Praktikas on see teema aga pisut keerulisem kuna muutuvad pakendite mõõtmed, kvaliteet, värv, maitseomadused, tarbijate valikud ning vajadused jms.

Lahendus on leitud keskmiste väärtuste mõõtmises, kuid piiranguks on alati kogum “asju”, mis inflatsiooni mõõtmise anumasse on mõistlik paigutada. Ideaalselt oleks see kogum kõik kaubad, millega turgudel kaubeldakse, kuid see ei ole võimalik. Parandus: see ei olnud varem võimalik.

Massachusetts Institute of Technology (MIT)  The Billion Prices Project (BPP) süsteem kogub interneti kaudu reaalajas andmeid sadadest allikatest üle kogu maailma majandusanalüüside tegemiseks. Kogutud andmete põhjal on siis võimalik arvutada näiteks selliseid indikaatoreid nagu kogu maailma inflatsiooni indeks:

Aluseks on võetud miljonite kaupade hinnad seitsmekümnest riigist ning paljudest erinevatest kategooriatest (toiduained, elektroonika, riided, mööbel, kinnisvara jne.).

Ametliku inflatsioonistatistika arvutamine toimub teatavasti vaid valitud kogumiku põhjal. Seega on tõenäosus suur, et BPP tulemus on mõnevõrra lähedasem tavakodaniku rahakotikogemusele kui ametlik inflatsioonistatistika.